Kordamine kunstiajaloo eksamiks
Eesti keskaegses sakraalarhitektuuris võib
eristada nelja piirkonda: 1) Lääne-Eesti ja Saaremaa, 2) Kesk-Eesti, 3) Tallinn ja Põhja-Eesti,
4) Tartu ja Lõuna-Eesti.
Lääne-Eesti ja Saaremaa olid muinsusaja lõpul suhteliselt tihedalt asustatud; seetõttu
kerkisid kirikud üksteisele lähemale kui mujal Eestis. Siin oli rohkesti head looduslikku
ehitusmaterjali paasi ja dolomiiti. Kohe pärast seda, kui saarlased olid Valjala maalinnas 1227.
aastal alistunud, hakati ehitama Valjala kirikut. Kõigepealt kerkis väike kabel, tõenäoliselt vanim
kiviehitis Eestis. Hiljem laiendati seda romaani stiilis. 3 või 2 võlvikuga pikihoone ning sellest
pisut kitsama ja madalama kooriruumiga ja enamasti kindlusliku iseloomuga ühelöövilised
kirikud kerkisid 13. saj lõpul 14. saj alguses mitmel pool mujal Saaremaal (Karja, Muhu,
Kihelkonna, Püha) ja ka mandri lääneranna lähedal (Karuse, Hanila, Ridala). Saare-Lääne