Eestlaste vabaduse järgjärguline kokkuvarisemine keskajal
kannatama.
Sõjalise kaitse alal etendasid eestlaste juures teatavasti maalinnad suurt osa. Kuidas oli
maalinnadega lugu sel ülemineku ajajärgul? Kas kõik hävisid võitlustes kuni 1227. a. või kisti
pärast maha ja jäid parandamata ning tarvitamata?
Me tõime juba Läti Hindreku kroonikast koha XXIX, 1, kus kirjeldatakse olukorda pärast
lõpprahu tegemist muu seas sõnadega: ,,Ja eestlased tulid välja oma maalinnadest - kantsidest (de
castris suis), ehitasid jälle üles oma ärapõletatud külad ja oma kirikud..." Tähendab, oli veel ka
hävimata maalinnu, mis varju andsid. Et sakslased neid oleksid nüüd maha kiskunud või koguni
käskinud eestlastel enestel maha kiskuda, ei ole tolleaegses seisukorras mitte mõeldav. Esmalt
kadusid Eesti maalinnad ainult seal, kus sakslased nad oma lossideks muutsid või oma lossid
asemele ehitasid, nagu Tallinnas, Otepääs, Viljandis, Tartus j. m