palmikuks põimida. Saabus jaanipäev, seks ajaks oli kõik omal paigal ning õnnistati oma uut eluaset sisse. Isegi vabariigi lipp oli majaotsas vardas. Seda tähtsat päeva aitasid kaasa pühitseda arhitekt- kes oli uue hoone ehitanud, agronoom- kes pidi majahärrale põllukultuurilist nõu andma, kuulus maalija- kes otsis värskeid motiive ja pidi lõuendile viskama armumuuseumi, tulevane ilmakuulus kirjanik- kes oli seltsinud maalijaga ja mõned muud inimesed nii mees kui ka naissoost. Palju räägiti kultuurist, kunstist, kapitalist jms. Teema ammendus sellega, et Rudolf vaidles maalijaga rästiku üle, mis pildile pidi tulema. Ilusad ilmad Soonikul vaheldusid viletsamatega, maad kattis vahel paks valge uduloor. Irma tiris mehe veelkord nende armumuuseumi, kus nagu esimene kord heina sees pikutati, kuid heinakõrred muutusid häirivaks ning teeseldes joovastust, uimasust viis
oli surnud. Seda nähes tuli Karinile pisar silma. Kittyga rääkisid, et nad andsid enda poolt kõik et last tervena hoida. Käisid seal mitmed arstid, et ei osanud muud soovitada kui sooja kompressi. Nüüd jäi üle matused korraldada. Nad rääkisid et Itamil on kindlasti uut kleiti ja kübarat tarvis ja lapsest on vaja pilt üles võtta, et ajalehte panna, selle eest lubas härra Itam hoolitseda, sest ta oli kohtunud ühe maalijaga. XXII Nõnda hakkas Itamite maja juures suur sagimine. Itamid nagu taipasid et inimesed käituvad nagu kärbsed, sest elavana põlgavad ja ei tule lähedalegi, aga kui surnud majas, siis tõmbab kärbseid ligi. Nii hakkas seal ka maaler Mägar seal tööle. Ta ainult palus, et laps võetaks matuseriidest välja ja talle pandaks lilled juurde. Sellele vaatas ainukeselt viltu hoidja, kes tundis lapsele kaasa ja jälgis Mägari tööd läbi luku ava. Kuid peagi võttis