Eesti uusima aja ajalugu
langes ja väljaränne suurenemisega. Sünd vähenes, kuna maja sai pärandada vaid ühele,
teistele pidi muud tuge pakkuma. Demograafiline revolutsioon (madal suremus ja sündimus),
ehk seoses pärisorjuse kaotamise, talupoegade liikumisvabaduse ja talude päriseksostmisega.
Üleminek toimus prantsuse tüübi kohaselt, kus langesid suremus ja sündimus peaaegu
üheaegselt ja rahvaarvu kasv oli tagasihoidlik.
Mindi maalt linna. Naised olid suuremad nn rändajad. Eriti oli seda maakondadevaheliselt.
Välja rännati, kuna maad ei olnud kõigile. 200 000 väliseestl enne maailmasõda. Peterburis
võis olla 60 000 eestlast. Sidet kodumaaga ei kaotatud, loodi omaette kogukonnad. Ka
Siberisse rännati. Põhjus: rahvaarvu kiire loomulik juurdekasv ennetas oluliselt linnade ja
tööstuse arengut, oli ülerahvastatus. Väljaränne peamiselt agraarse iseloomuga, linnadesse ei
mindud nii palju,
Venelasi eestis oli 4%, baltisakslasi 3,5% sajandu alguses.
Linnastumise olukord oli üsna tagasihoidlik