V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Aastal 1482 oli Quasimodo umbes kakskümmend aastat vana, Claude Frollo umbes
kolmkümmend kuus. üks oli suureks kasvanud, teine hakkas vananema.
Claude Frollo polnud enam lihtne Torchi skolaar, väikese lapse õrn hoolekandja, noor
unistaja filosoof, kes teadis palju, aga paljut ka mitte. Nüüd oli ta vali, tõsine, kinnine
preester, hingede eest hoolitseja, Josasi ülemdiakon, piiskopi teine abi, tema õlul oli kaks
praost-konda, Montlhery ja Chäteaufort, ja sada seitsekümmend neli maakogudust. Ta oli
mõjuv ja sünge isik, kelle ees värisesid niihästi valgeis rüüdes ja kuubedes koori-Poisid kui
ka kirikulauljad, nii püha Augustinuse ven-
149
nad kui ka Jumalaema kiriku varajase teenistuse vaimulikud, kui ta aeglaselt,
majesteetlikult, mõtlikult koori kõrgete teravkaartc all kõndis, käed ristis ja pea nii sügavale
rinnale vajunud, et ta näost muud näha polnud kui suur paljas otsaesine.