Soome-ugri rahvakultuur
rõivaste ja muu varandusega hästi varustatud suurkarjapidajatele oli peresid, kellel põhjapõdrad puudusid või oli ainult
paar sõidupõtra. Selliste perede mehed said tööd põhjapõdrakasvatajate juures karjuste ja sulastena. Ühtviisi äkki võidi
rikastuda või vaeseks jääda. Kui kogu kari juhtus otsa saama, siis võeti üle metsa- või jõesaamide eluviis, elatudes
kala- ja jahipüügist ning vähesest karjakasvatusest (kitsed, lambad ja lehmad) ning asudes elama kodade asemel
maakodadesse. Kui põhjapõtrade arv suurenes, pöörduti tagasi suurkarjakasvatuse juurde. Põhjapõtrade arvukus oli
tähtis staatusesümbol, samuti oli seda vaeste abistamine. Rikas põhjapõdrakasvataja võis vaestele saamidele või
uusasukatele annetamiseks varuda aastas kuni sada põhjapõtra.
Kuna põhjapõdrakasvatajad tootsid peamiselt põhjapõdralihast saadusi, mida oli tunduvalt rohkem, kui oma tarbeks
annaabi.ee 
