Tõde ja Õigus II Terve tekst
orgudele, mingisugustele kraateritele ja tegi seda nõnda, nagu oleks ta alles eile või tunaeile
seal jalutamas käinud. Sellega võitis ta õpilaste südamed. Jah, külmanud kuuga võitis ta
Indrekugi südame, mis oli üleni paljas verine haav. Esimest korda kaua aja tagant tundis ta
kehas nagu mingisugust värskendavat voolu. Hakkas nii imeline sellelt vanamehelt kuulda, kui
pööraselt suur on maailm ja kui meeletult pisitilluke meie maakera-lõhmakas. Aga mis on siis
inimene, kui maakeragi on ilmaruumis ainult tolmukübemekene, ainult poripiisake? Indrek ei
teadnud, mis on siis inimene, kui on maakeragi nii pisitillukene. Aga kas see vana professor
teab? Tema ehk teab, mis on inimene, aga võib-olla ei tea temagi. Inimene seisab temale liiga
lähedal, sellepärast ei saa temast õieti midagi teada. Kui ta seisaks meist vähemalt kuu
kauguselgi, nii et võiks teda tähetornis selle suure pikksilmaga vaadelda -- selili maas
vaadelda, siis ehk saaks pisut teada, mis on inimene