Maakorraldus
talupojad sattusid täielikku majanduslikku sõltuvusse mõisnikust.
1816. ja 1819. a seadused andsid kokkuvõttes mõisnikule vabad käed maa ja talupoja
tööjõu kasutamiseks ja mõisamajanduse arendamiseks, talupojale esialgu piiratud
isikuvabaduse, mille puhul pärisorjus asendus teoorjusega.
9. 1849.56. a talurahvaseadused, talude kruntimine. (lk 83)
Talurahvaseadused. 19.saj keskel hakati ümber korraldama aegunud feodaalseid
maavaldus-ja maakasutusvorm. See toimus mõisnike endi poolt üksikute reformide näol,
millest esimesteks ja tähtsamateks olid Liivimaa talurahvaseadus (1849.a ja 1860.a),
Eestimaa (1856.a) ja Saaremaa talurahvaseadus (1865.a). Need seadused säilitasid
mõisniku omandiõiguse nii mõisa- kui talumaale. Kuid mõisnikud ei võinud enam liita
talummad mõisamaaga, see pidi olema talupoegade kasutuses. Talumaa piirid tuli nii
plaanil kui looduses tähistada. Nähti ette, et eraldatava talumaa peab jääma ühtsesse,
annaabi.ee 
