Eesti keskaeg
neist mitmeks kihelkonnaks. Teated esimestest kirikukihelkondadest pärinevad
Henriku kroonikast: 1184. aasta paiku alustas piiskop Meinhard kiriku rajamist
Ükskülla, 1206. aastal rajati kirikukihelkonnad ja alustati kirikute ehitamist. Eestis oli
olemas kirikute võrgustik enne 1223.-1224. aasta ülestõusu. Hiliskeskajal oli Riias 48,
Tartus piiskopkonnas 34, Saare-Lääne piiskopkonnas 27 ja Tallinna piiskopkonnas 25
kirikukihelkonda.
Maakabelid- Kirik võis asuda liiga kaugel kihelkonnas ning seetõttu vasallid
hakkasid rajama kabeleid, kus teenis vikaar (vaimulik õpetaja). Kabeleid sageli
ehitati teede äärde või linnamüüride taha. Osa maakabeleid oli rajatud piiskopi loata
ja kirikuvõimud püüdsid sellist isetegevust takistada või sundida oma ehitisi
lammutama. Piiskopi loal maakabel võis saada kogudusekiriku õigused. Kui
kihelkonna kiriku sissetulek vähenes maakabeli tõttu siis tuli kirikhärrale maksta
hüvitist.