keskaegse linna elu-olu
hukatuslik. Ilmaliku feodaalid kartsid aga võimu kaotada. Vastuoludest linnade ja feodaalide
vahel puhkes sageli isegi relvastatud võitlus ning nende tulemus sõltusid linnade
majanduslikust tugevusest. Mõned linnad suutsid enda vabadused välja osta, teiste edukuste
pandiks oli aga oskus leida liitlasi. Itaalia suured kaubalinnad Genova, Firenze, Veneetsia ja
mitmed teised vabanesid senjööri eestkoste alt juba XI-XIII sajandil. Enamikul linnadel
õnnestus maaisandailt vaid teatud järelandmisi või privileege välja kaubelda (Kõiv, Raudkivi
1996: 73-74).
Keskaja linnu oli mitmes suuruses, nende elanike arv oli äärmiselt kõikuv. XIV sajandi algul
leidus Euroopas mõningaid tõelisi suurlinnu, mis elanike arvu poolet andsid isegi tänapäeva
linnade mõõdu välja. Veneetsias ja Firenzes oli näiteks 120 000, Pariisis 80 000 elanikku.
Samas anti linnaõigus ka üsna väikestele linnadele. Näiteks Saksa-Rooma keisririigis oli üle
annaabi.ee 
