Eesti proosa
ja ellujäänud ja kodulähedal tapeti rahapärast. Mees oli koju jõudmas, sõda oli lõppenud ja
niivõrd surnud mees, et tapab teise mehe rahapärast. Sõja koleduse edasiandmine läbi
emaarmastuse. Alles vaid inimestevarjud, muud neis pole.
,,Toome helbed"
Impressionism, tunnuseks tundmuste edasi andmine. Sündmustiku pole, on impressioon.
Peategelane tüdruk, kelle kohta teised arvavad, et ta on jõudnud mehele mineku ikka, aga
Leeni mängib ikka veel nukkudega. Tuleb maailmavahetus. Nukkudega mängides, kuuleb
põõsaste taga sahistamist õde Marie Kustaga ja uus tundmus, et ta tahaks ka midagi sellist.
Kusta ehe traktorist, robustne, romantikat pole. Leeni tundmuse ajal jookseb ei tea kuhu,
jõeäärde, kohtab Vidrikut. Vidrik püüab kala. Leeni küsib, kas Vidrik võileiba tahab, teeb selle
talle. Leib sümbol, mis sa enam kala püüad. Impressioon oli Leeni hinges/silmades, ümber
vaadates polegi muud kui tüdruk tegi poisile võileiba