Varakristlus
sajand) ning
Winchesterist (10. sajandi II pool). Üldse esimene teadaolev orel kristlikus Lääne-
Euroopas olevat aga kingitud 757. aastal Frangi kuningale Pippin Lühikesele
Bütsantsist, kus see oli õukonnamuusika pill. Edaspidi on suurte orelite kõrval
kasutatud väge palju ka väikeseid teisaldatavaid pille (positiiv) ja ka ühe käega
mängitavaid kantavaid oreleid (portatiiv). Keskajast on andmeid suure hulga
keelpillide kohta. Erinevalt vanast maailmastja kreeka-rooma kultuurist on näpitavate
pillide kõrval ka palju poogenpille. Põhilisteks poogenpilli tüüpideks on
lamedapõhjalise kõlakastiga fiidel, ning ümarapõhjalise, pooliku prni kujulise
kõlakastiga rebekk. Fiidelist arenes renessansiaegne vioola ja hilisem viiul.
Näppepillidest oli kõige iseloomulikum harf, mis tuli mandrile Iirimaalt ja Briti
saartelt. Samuti tunti ümarapõhjalist araabia päritolu lautot, mis sai hiljem, 16. ja 17.
sajandil, üheks levinuimaks pilliks
annaabi.ee 
