Soren Kierkegaard
5
1.3 Maailmatunnetus ja –valu
Kierkegaardi mõistmatus ajaloo arengu suhtes arenes lõpuks mõistmatuseks oma aja suhtes.
Moodsast kirjandusest tundis ta ainult saksa kirjandust ja eriti selle romantilist poolt,
Inglismaa ja Prantsusmaa olid Kierkegaardile kaks suurt suletud raamatut. Ta ei tundnud
nende maade teadust ega kirjandust, seepärast ei märganud ta ka uue aja psühholoogiat ja
eetikat esile kerkimas.
Niisuguses maailmasidemete puuduses sai tema maailmaks Taani ehk täpsemine
Kopenhaagen. Ta jagas tolleaegsete taanlaste tavalist ebausku kõige taaniliku suhtes.
Kierkegaard arvas, et Taanil oli Mynsteri näol tegemist aegade suurima jutlustajaga, Heibergi
näol suurima eksisteeriva esteediga, Madvigi näol esimese filoloogiga, ja mis ta kõik ei
öelnud, aga mõnikord ütles ta ka: tema ise on Taani suurim prosaist, mis oli küll vähem
ülepingutatud oletus kui eelnevad. On kindel, et ta oli Taanile liiga suur.