Pühakud keskaja inimese elus
ta alati oli: ta on ajatu. Pühaduse romantism sarnaneb rüütliromantismiga. Nad nimelt näevad teatud
kindla eluvormi ideaalkujutlusi teostatuna inimeses või loob need kirjanduses.
Keskaja inimesel oli väga kindel usk, terve elu oli nõnda religioonist läbi imbunud, et vahe maise ja
usulise vahel ähvardas iga hetk kaotsi minna. Keskaja inimene tajus hästi reaalsust, pealispinda,
kuid teadis, et selle kõige põhjus on Jumal. See oli nende arusaamine maailmaplaanist. Nii nagu
tänapäeva inimene ei usu laudade ja toolide olemasolusse, vaid teades, et need on olemas, nii oli ka
keskaja inimese usuga Jumalasse.
Kõigis religioonides on inimesi, kes kerkivad oma pühaduse poolest teiste seast esile, kristluses
kutsutakse neid mehi ja naisi ,,pühakuteks". Usuti, et pühak on inimene, kelle vahendusel tekib
kontakt maa ja taeva vahel. Algselt kasutati seda sõna kõigi kristlaste kohta (Efeslastele 1:1;
Apostlite teod 9:32)
annaabi.ee 
