Piirid meis ja meie ümber Piirid meis ja meie ümber muutuvad iga meie elatud minutiga. Mõttemaailma muutudes ja arenedes muutuvad ka meie seatud piirid. Ning näiteks kes oleks võinud kunagi üldse seda arvata, et inimene saab sellelt maalt õhku tõusta või veel vähem mingile teisele planeedile jala maha panna? On piirid, mis määravad nii-öelda kaugust. Just täpselt viimane piir, kui kaugele saab minna maalt või näiteks riigipiirid. Maailmapiir, silmapiir, kuid suhtluspiir? Mõelda vaid, kes oleks eales uskunud, et oma kodust võid suhelda inimesega 10.000km kaugusel. Vihjan siinkohal muidugi interneti arengule. Ühed suurimad piirid meie elus on seadused. Vaatamata suurtele korruptsioonidele, on seadused siiski meie elus välja suured piirajad. Loob mulle ette pildi lõksust, kust rikkamad ja oskuslikumad võivad mööda hiilida. Tegelikult saab siit ka välja lugeda, et meie elude piirid
(armastus, naine). Armastust ja naiseigatsust toonitatakse kordustega. Igatsuse motiiv, armastuse kadumine ja sellest ilmajäämine, toonitatakse inimeste omavahelist kaugust (üle vee). Eksistentsiaalne äratundmine haakub naise kujuga (valge luik). Liivile on omane sümbolism, mis on ka tema mõju saladus. Tuglase sümbolism toimib naturalismi põhjal. Liivile on omane metsa- kujund. Mets pole ainult hunnik puid, vaid ka eksistentsiaalse mõttega – nt maailmapiir lõpeb metsaga luuletuses „Hommik“. Ahistuse tunne tekib luuletuse „Hommik“ piiranguga, mille loob sõnaga mäesein. Metsa-kujund võib esindada ka ilusaid aegu, positiivseid noote. Liiv mõtiskleb luule mõtte üle, missugune on tema enda looming ja mida arvab sellest ise. „Minu luule“ kannab kahtlust oma loomingu osas, vahelduvaid meeleolusid ja arusaamu enda kirjutatu kohta. Tal on ühel hetkel uhke tunne, teisel aga kahtlused retseptsiooni osas.
annaabi.ee 
