Leenit häiris Marie naer. Ta arvas, et ta õde on tema seeliku tõttu edev. Noored suudlesid, ning Leeni jälgis neid uudishimulikult kaugemalt. -Marie sosistas Kustale, et too ei tohi Maali poole vaadata. Leeni möödus oma nuukudest, keda ta magamas nägi. Ta kõndis nurmedele. Kuna ta teadis Kusta ja Marie saladust, tundis ta nende pärast häbi. Marie ja Kusta naeravad Leeni üle, sest too on tegelikult mehelemineku eas, kuid mängib sellegipoolest veel nukkudega. Leeni hakkas üleüldise maailmamure pärast nutma. Leeni kõnis mööda küngaste rajakesi ja tundis ülevoolavat rõõmu. Tat undis end osana sellest maastikust. Ta jõdis ojani, kus istus karjapoiss Vidrik, kes püüdis kala. -Vidrik sai Leeni peale kurjaks, et too teda hüüdis, kuna nii hirmutas ta kalu eemale. Vidrik- tundus Leenile vanamehelik. Vidrik kiskus tihti oma peremehega tülli (mõtete pärast). Koer Eku. Vidriku mõtteid ei suutnud tülid peatada. Järsku õngekork kadus vee alla, kuid kala seal otsas ei olnud
R. Kreutzwaldi ning J. Tamme luuletraditsioone. Gümnaasiumiaastail tegi G. Suits algust värsiloominguga, millest esimese näitena jõudis 1899. aastal avalikkuse ette luuletus "Vesiroosid". Loomingulise tee algul katsetas Suits mitmes zanris - luules, proosas ja näitekirjanduseski.Värsiloomingu alal edenes Suits siiski kõige jõudsamalt. Vorm mitmekesistus. Ühelt poolt on näha värsi löövust, energilist paatost, teiselt poolt ilmneb skepsis, "maailmamure" ("Ma kõrbes rändasin"). Kontrastsed meeleolud said Suitsu hilisematki loomingut läbivaks tunnusjooneks, mida iseloomustab, nagu märkis A. Suits, äärmine tundlikkus ja seda vaos hoidev terav intellekt. Perekonnalehes "Linda" ning "Postimehe" lisas hakkas 1903.aastal üksteise järel ilmuma Kustas Vahuri nime all esineva Gustav Suitsu värsse. Suitsu arusaamade kohaselt oli tollal peamiseks edasiviivaks jõuks noorsugu, kes on vaba erakondlikest dogmadest ja monoliitne oma rahva huvide
annaabi.ee 
