Luulereferaat Ellen Niit
pageksid autori käest, kes nende puudumist püüab korvata värvika kirjeldamisega (,,Seisatus
Tõnismäe künkal", ,,Kurbrõõmus lugu mu isa punase tutiga mütsist"). Autori pärusmaaks jääb
eriliselt, kordumatult laulev, riiminõtke ja puhas lüürika, luuletused, millel on muusika põues.
Valitseb lihtsus ja enesestmõistetavus, just nagu polekski ühe elamuse või mõtte
sõnastamiseks sadat võimalust(,,Otsida iseend", ,,Tali", ,,Magav maailm" jt.) Kujunduslikult
on luuletuskogu maailmaklass. (Jürisson, 1970)
2.3.2 ,,Vee peal käia" (1977)
1977 aastal avaldatud kolmandas luuletuskogus ,,Vee peal käija" on eelmise kogu
põhimotiivid, eriti muremõtted kodu ja inimkonna saatuse pärast laienenud ning
võimendunud. Teiselt poolt on Niidu luulesse sugenenud ka mõningaid humoristlikke jooni.
Lihtsate argiste elunähtuste varal teeb luuletaja tähelepanekuid nihetest, mis ohustavad
inimlikkust