Milleks meile luule?
Eesti luule on täitsa arusaamatu. See küll räägib inimestega otse, kuid sisust on väga raske aru
saada. Mida kirjanikud oma riimidega öelda tahavad, on raske mõista.
/.../
Kuratliku sünagoogi kohal
ilmub roiskuvast järvest
jumala ukse ees
ilmub vahutavast ihast
vallatu inglikese kannikal
vladimir prussokov
tiivulise ratta seljas
mille iga detail on
saja nõianeitsi kätest
hoolikalt punutud kanepiõitest
/.../
Tänapäeva luule ei ole kuidagi koondunud mõnda olulisse maailmajaosse. Vastupidi, kõige
huvitavam uus luule kerkib esile hajusalt üle kogu planeedi, nii et selle leidmine on omaette
kunst. Üks võimalikke viise uut luulet otsida on teha seda võrguajakirjade kaudu, aga sellelgi
on inimlikud piirid. Seda teab igaüks, kes vähegi on kokku puutunud võrgus leiduva
tekstimassiga. Nii tundub, et jagatud luulekogemus on praegu veel olulisem kui varem.
Tänapäeva luules on asju, millest me ilma tõlgete abita ei saaks kunagi teada, mida me teatud
annaabi.ee 
