tõestada. *Erinevad tegelikud või kujuteldavad vaatlejad moodustavad erineivaid taustsüsteeme kehade liikumise kirjeldamiseks. *Intertsiaalsüsteem: selline taustsüsteem ,mis on seotud kiirenduseta, s.o välise jõuta ehk teiste suhtes ühtlaselt sirgjooneliselt liikuvate vaatlejatega. Intertsiaalsüsteemi paigalseisvale kehale mõjuvate jõudude summa on null ning selliste kehadega fikseeritud koordinaatteljed ei muuda suunda. N: Maa ja temal seisvad vaatlejad ei liigu *Maailmaeetri hüpoteesist loobumine: katses jaotati valguskiir pool-läbipaistva peegli abil kaheks. Kiired suunati risti-rästi asetsevalt teele. Tekkis inferentspilt ,kus valguse tugevus kasvas või kahanes sõltuvalt kujunenud faasinihkest. Kui valguse kiirus erinevates suundades oleks olnud erinev ,siis oleks see inferentspilt riista kui terviku pööramisel muutunud. Valguse kiirus osutus aga kõikides suundades ühesuguseks.*Michelson-Morley katse tulemused: tulemus oli üllatav ja seletamatu
Võrreldes neid kahte teooriat, siis nende erinevus seisneb selles, et relatiivsusteooria on ajalisi ja ruumilisi suhteid käsilev teooria ning erirelatiivsusteooria käisitleb ruumi ja aja käitumist teineteise suhtes liikuvate vaatlejate seisukohast. Aeg ja ruum osutuvad suhteliseks. Kestus ja vahemaa võivad olla eri vaatlejate jaoks erinevad. Erirelatiivsusteooria käsitleb ühtlast ja sirgjoonelist liikumist. 1881. aastal sooviti ära mõõta Maa liikumine kogu ruumi ehk maailmaeetri suhtes. Korraldati katse - Michelsoni katse. See osutus otsustavaks üleminekul ühelt paradigmalt teisele ehk teisisõnu üleminek Newtoni füüsikalt Einsteini füüsikale. Michelsoni katse tulemus oli üllatusterikas. Nimelt valguse kiirus oli igas suunas täpselt ühesugune. Sellest tuletati ka erirelatiivsusteooria põhipostulaat: Valguse kiirus vaakumis c on ühesugune kõigis inertsiaalsüsteemides. See postulaat pärineb Albert Einsteini 1905
Täpse väärtuse temperatuurile Universumis käesoleval hetkel saab aga vaid mõõtes kosmoloogilist reliktkiirgust, mis avaldub vaatlustes ülimalt ühtlase ürgtekkelise kiirgusfoonina (lainepikkus vahemikus 1mm-10cm) ja vastab musta keha kiirgusele temperatuuril 2,7 K. Kiirgusfooni avastasid 1965 Arno Penzias ja Robert Wilson, kes said kõnealuse avastuse eest 1978 Nobeli Mäsikapreemia. See kiirgusfoon on niivõrd ühtlane kõikides suundades, et moodustab omapärase maailmaeetri, mille suhtes saab määrata taevakehade, sealhulgas ka Maa ja Päikese absoluutseid kiirusi ürgmateeria suhtes. Säärased kiirused on kujunenud taevakehadel ja nende süsteemidel omavahelise gravitatsioonilise külgetõmbe mõjul, mis erinevana varases Universumis valitsevast tõuketungist, viib taevakehade ja nende süsteemide tekkele Universumi evolutsiooni hilisemal perioodil. Universumi inflatsiooniline paisumine kestisalla 10-30 sekundi. Selle aja jooksul toimus
teaduseks. Kehade liikumise täpseks kirjeldamiseks tuli liia uue matemaatikaharu diferentsiaal- ja integraalarvutuste alused. Mehaanika ideestiku võidukäiguga kaasnesid loomulikult taotlused ka optikanähtusi mehaanika abil seletada. R. Descartes tõi 1644. aastal füüsikasse maailaeetri mõiste ja R. Hooke andis 20 aastat hiljem seletuse valgusele kui maailmaeetris levivale maheenilisele lainetusele. Maailmaeetri idee oli füüsika väärideedest üldse üks kõige elujõulisemaid: lõplikult heideti ta kõrvale alles 20. sajandi algul relatiivsusteooria tekkimisega. Kui seni oli füüsika areng tervikuna enam-vähem ühtedele ja samadele ideedele allutatud, siis 18. sajandil võtsid märgatava kuju juba uued, mittemehhanistliku füüsika harud: soojus- ja elektriõpetus. Füüsika hakkas uurimisobjektide järgi üha rohkem diferentseetuma. Ja kuigi
annaabi.ee 
