elanud asjatult. Tsèhhov on siin väga oskuslikult juhtinud inimest tõsielust filosoofiliste üldistuste juurde ja seda just eelkõige dramaatilise konflikti omapära kaudu. Oluline pole mitte see, mida me laval ja seal tegutsevate inimeste vahel näeme, vaid nn. alltekst, lavavälise tegevuse, meeleolu kaudu vastandab Tsèhhov oma ideaalile tervikuna kõik selle, mida laval kujutatakse. "kolm õde" on klassikaline näidend, mida peetakse Tsehhovi ja üldse maailmadramaturgia tippteoseks. Kogu kujutatav argipäevane elu vastandatud inimelu ideaalile. Kui Tsehhov selle näidendi 1900-1901 kirjutas, oli ta juba surmavalt haige. Arstina ta teadis, et tal pole tuberkuloosist pääsu . See on asjatult närbuva inimliku ilu nukker lugu., igatsus õnne ja täisverelise elu järele. Vaatajale saab peagi selgeks, et küsimus pole mitte keskkonnas ja ümbritsevates inimestes, vaid kogu elukorralduses, mis on vastuolus inimliku ilu ja inimlike püüdlustega
Tšehhovi „Kajaka” tõlgendus (1978) rõhutas aga eeskätt küsimust haritlaskonna võimetusest. 1970. aastataid iseloomustas tasakaalustatud teatrimaastik: vähenes suuremate ja provintsiteatrite kunstilise taseme vahe ning tihti olid tipplavastused pärit väiksematest teatrilinnadest. Põnevaim ja stabiilseim väikelinnateater Eestis oli toona Pärnu teater, mis eristus 1970.–1980ndail eeskätt oma mitmekesise mängukavaga: eesti ja maailmadramaturgia kõrval suudeti väärtuslikke teoseid leida ka nn. kohutuslikust rubriigist – nõukogude vennasrahvaste repertuaarist. Vello Rummo (peanäitejuht 1969–1982) andis loominguliselt küllaltki vabad käed 1960ndate lõpus teatrisse tulnud GITISe haridusega Kaarin Raidile ja Ingo Normetile. Normet kui alusmaterjali austav ja hea žanritunnetusega lavastaja kandis Raidi Pärnust lahkumise järel Rummoga rööbiti küllaltki suurt lavastamiskoormust ning võttis 1982
annaabi.ee 
