Eesti kirjandus II kevad
Olulist rolli mängib iroonilisus, mis on Jüri Üdi luules koguaeg olemas. Sellel
on ka selline paroodiline külg olemas, aga üldisem on ikkagi see, et ta
parodeerib teatavad kõnelemisviisi (miks mitte ka iseennast). See totaalne
iroonia on midagi sellist, et kogu kõneldav maailm muutub kahtlaseks.
Krulli kirjeldus on see, et Üdi on murrangut tegev autor ja see toob eesti
luulesse teatava horisontaalse kultuuritüübi (asjad ja väärtused on
asetatud ühele tasapinnale – maailamapilt pole hierarhiseeritud
maailmapilt).
Üks kategooria, mida on Üdi luule analüüsimisel kasutatud on teatraalsus.
Tekstid on ühest küljest hästi lavalt ettekantavad, aga on ka teatav
teatraalne paisutus koguaeg sees.
Kui Üdi lõpetab ja Viiding alustab. Toimub muutus ja selles muutuses võib
näha ka osalist eneseheitlust. See ei tähenda seda, et mingi stiil on
täielikult maha jäetud. Juhan Viidingu luule on selline luule, mida Üdi oleks
annaabi.ee 
