Kunstnik ja tema kujutamine varasemas eesti kirjanduses
õigupoolest on kunstnik ja milline on tema töö eesmärk? Näiteks Oskar Lutsu
jutustuses ,,Soo" ütleb Toomas vestluses Liisiga: ,,Võhikuga võrreldes on kunstnik
üliinimene". Ometi kehtib arvamus ainult kunstist arusaamise kohta, seega ei saa
sellest olulisi järeldusi teha. Pealegi ei pea mees kunstniku ametit niivõrd jumalikuks,
et pidada arukaks Jannu soovi linna minna, ,,kus ta ööd ja päevad tahab teha tööd, et
saada suureks kunstnikuks."
Gustav Suits võrdleb kirjanikku maaharijaga poeet harib oma teostega inimesi
nagu põllumees harib maad. Suits kirjutab luuletuses ,,Tuulemaa II": ,,Maa tuuline mul
harida on antud, / ei teinud seda luule viinamäeks; / mu vaimustused liivasse on
kantud." See näitab ilmselt luuletaja pettumust, kuna pole oma pingutustest
hoolimata suutnud eriti midagi muuta. Luuletusest selgub, et kunstniku tööl võib olla
ka suurem eesmärk kui lihtsalt silmailu loomine.