Muinaseestlaste loodususund
lahti võtta, et sünnitus kergemini läheks.
Eestlaste kalendris tunti 7-päevast nädalat, kuid nemad loendasid neid kuid, mis on taevas näha.
Aasta oli kui ring ilma alguse ja lõputa, sellel olid vaid käänukohad - talvine ja suvine pööripäev
(nimetused vastavalt jõulud ja jaanipäev).
Loodususundis peeti põhiliseks teesiks ikkagi seda, et loodus on hingestatud. Kõigel, mis on, on
hing: inimesel, ka maal, keda maarahvas kutsus Maaemaks. Kõik sünnib Maaemast ja läheb ka
temasse tagasi: inimene, taimed, loomad.
ohvripaik