Enamasti Missisipi alal, kutsutakse ka akustiliseks bluesiks, delta bluesiks. Son Haus (1902-1988), alustas karjääri baptistipatorina, 24-aastasena vahetas vaimuliku rüü kitarri vastu, kokkupuude seadustikuga, istus mõrva eest vangis, vabanes ja esimesed lindistused päris aastast 1941. Robert Johnson (1911-1938) teine, keda peetakse rock'n'rolli mõjustajaks, tema hirmamärk oli slidekitarr, on avaldanud mõju paljudele valgetele ja mustadele kitarristidele, 1936-1937 lindistused on maabluesi klassika. Crossroads blues, Hellhound on my trail, Sweet home Chicago. Arvati, et ta käis ühe teise kitarraistiga kalmistul harjutamas. Baari omanik pakkus talle viskit, mis oli mürgitatud, sest oli armukade ja lõpuks ta selle tagajärjel ka suri. Linnablues (Chicago blues) 20. sajandi alguses liikusid mustad töö otsingul põhjapoolsematesse osariikidesse Detroit, Chicago. Põhjuseks olid majandus (migratsioon Euroopast peale I maailmasõda).
(peamiselt mehed).Tavaliselt esitasid omaloomingut, milles nii teksti kui viisi võidi varieerida. Nimetati ka "Talking blues", kus laulmise asemel pigem jutustatakse kogu lugu. Tekstid võisid olla väga pikad, kuna seda improviseeriti. Maabluesis polnud bluesi vormiskeem veel selgelt välja kujunenud, seda võidi esitada võrdlemisi vabalt improviseerides. Laulu esitati nasaalse, viimistlemata tämbriga. Maabluesi esitajatest said kuulsaks Blind Lemon Jefferson, Huddie Ledbetter. 19 sajandi viimastel aastakümnetel kandus blues üha enam linnadesse, kuna peale orjuse kaotamist siirdus suur osa vabanenud orje maalt linna, et leida tööd tööstustes. Linnaolustikus kujunes linnablues (klassikaline blues). Seda esitasid mitmesugustes lõbustusasutustes juba kutselised lauljad (peamiselt naised). Ettevalmistuselt jäid nad siiski asjaarmastajate tasemele. Saateks oli klaver (kitarri kõla jäi
annaabi.ee 
