EESTI LOODUSKIRJANDUSE LUGU
Kadri Tüür, Timo Maran
EESTI LOODUSKIRJANDUSE LUGU
Eesti kirjandusloos on looduskirjandusest kõnelemine ja selle uurimine
suhteliselt uus nähtus. Mitmed kirjandusuurijad on küll eri aegadel ja
eri metoodikaid kasutades tegelenud loodusmotiivide analüüsimisega
meie kirjandusklassikasse kuuluvates teostes (Rebane 1977; Tüür 2001;
Kalda 2004), märkimisväärselt palju on pööratud tähelepanu loodus-
kujunditele luules (Kepp 1999; Soovik 2002; Speek 2002). Eraldi looduse
kujutamisele keskenduva proosa uurimine kirjandusteaduslike vahendi-
tega ning selle kaasamine eesti kirjandusloo üldpilti on senini entusiast-
liku algatuse tasemel, piirdudes peaasjalikult vastavateemaliste käsitlus-
tega ajakirjanduses ja artiklikogumikes (Maran, Tüür 2001a; 2001b; Tüür
2004) ning publitseerimata töödega (Relve 1989; Tüür 2003). Loodusest
kirjutavaid autoreid on Eestis aegade jooksul olnud kümneid ning nen-
de loomingu mõju kultuurile on võrreldav rahvu...
annaabi.ee 
