Soome kirjanduse ajalugu
Võrreldes vana
rahvaluulega oli nende luule kohmakam, vaesem, toonilt kuivem, kaledam ja sageli
didaktilised. Talupojaluuletajad => põhilise osa kogus kokku K. Grotenfelt aastal 1889
antoloogiasse ,,Kaheksateist värsiseppa. Paljud olid pärit sise-Soomest, eriti Savost. Idapoolt
J. Räikkonen. Kuulsaim P. Korhonen ehk Vihta-Paavo, teosed ,,Soome keelest",
,,Talupoegadele", ,,Soome Kirjanduse Seltsile".
Lisaks Korhosele veel Pentti Lyytinen ja kolmik Pietari Makkonen, Olli Kylmäläine ja Antti
Puhakka.
Talupojaluule tähtsus tõid kirjandusse ühiskonnaklasside hääle ja vaatekoha, väljendasid
omalt poolt tõusva soomekeelse kultuuri laienemist ja aateid. Kohati võib pidada neid
viimasteks runolaulikuteks.
HELSINGI ROMANTISMI PERIOOD
Rahvusluuletaja Runeberg
1822. aasta sügisel mõni kuu pärast Arwidssoni lahtilaskmist Turu ülikoolist, ülikooli astuvad