"lysist" - 1 õppematerjal

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

rõõmust otse punastas. Ka aadlipreili ise oli veetlevam kui kunagi enne. Ta toredad valvakad juuksed olid oivaliselt palmitud, tal oli seljas taevakarva sinine kleit, mis nii hästi sobib blondiinidele -- seda koketsust oli talle Colombe õpetanud -- silmades aga vinetas igatsusraugus, mis ilusad tütarlapsed veel kaunimaks teeb. Phoebus, kes viimasel ajal peale Queue-en-Brie sädis-tajate enam ühtki kaunitari polnud näinud, oli Fleur-de-Lysist joovastatud, mis meie ohvitseri nii agaraks ja galantseks tegi, et preili temaga kohe rahujalale asus. Isegi proua Gondelaurier'l, kes nagu alati emalikult oma suures tugitoolis istus, polnud lusti temaga tori-sema hakata. Fleur-de-Lysi etteheited aga hääbusid õrnadesse kudrutustesse. Noor neiu istus akna ligidal ja tikkis ikka veel oma Neptunuse koobast. Kapten nõjatus tema tooli toele ja neiu noomis teda õrnalt summutatud häälega.