V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Kas
minu Fleur-de-Lys pole küllalt ilus, et teda jumaldada? Ja teie olete muidugi temasse
lootusetult armunud?»
«Muidugi,» vastas noormees hoopis millelegi muule mõeldes.
«Kuid kõnelge ka temaga ometi,» ütles äkki proua Aloi'se teda õlast tõugates, «Öelge talle
midagi. Olete mul häbelikuks läinud.»
Võime omalt poolt lugejale kinnitada, et häbelikkus ei kuulunud kapteni vooruste ega
puuduste hulka. Ta katsus siiski teha, mis talt nõuti.
«Ilus onutütar,» ütles ta Fleur-de-Lysile lähemale astudes, «mida see tikand tahab
kujutada, mille kallal te siin töötate?»
«Ilus nõbu,» vastas Fleur-de-Lys pahase tooniga, «olen teile juba korda kolm öelnud, et
see on Neptunuse koobas.»
Nähtavasti tajus Fleur-de-Lys kapteni külmust ja hajameelsust selgemini kui ema.
Noormees tundis, et on tarvis vestlust kuidagi jätkata.
«Ja kelle jaoks kõik see Neptunuse asjandus?» küsis ta.
«Saint-Antoine de Chaps' kloostri jaoks,» vastas Fleur-de-Lys silmi tõstmata.