Eesti kirjandus II kevad
Kui nüüd tekstuaalset plaani hinnata, siis tekstiline
tugevus paistab Kauksi Ülle puhul rohkem proosas ja luules rohkem silma.
Mart Kivastik „Külmetava kunstniku portree“(2006) sai kultuuriloolise
draama alguseks.
Peeter Sauter (s. 1962)
1990 Indigo
1997 Luus
1998 Kogu moos
2013 Ära jäta mind rahule
Kui hakata proosatekstide puhul iseloomustama kirjutamisviisi, siis
90ndatel on Sauter ja Kivastik Eesti luuserproosa autorid. Proosateostes
hakkab liikuma luuserimoodi peategelane. „Indigo“ raamat saab
märgiliselt tähenduslikuks. Elu enda kirjutamise taotlus on tal kindlasti seal
sees, see on ühte pidi seotus realismisõbraliku hoiakuga, teisalt on
taustaks Ameerika tippkirjandus. Beatkirjanduse tulek eesti kirjandusse
(proosasse ja luulesse) hakkab teatavat rolli mängima.
Sauteril ei ole algselt mingit irriteerimistaotlust näha, aga hilisemalt see
süveneb. Eriti hea võimalus selleks avaneb 90ndate lõpus.