Artur Alliksaar
elama muldpõrandaga kuuris koos oma kaasa ja väikese poja Jürgeniga.
Tegelik elu kujunes poeedile kurnavaks, sest talle sai osaks tolleaegse
võimu poolt tagakiusamine, laimamine, mahavaikimine nii
luuletamise, kui selle õpetamise eest.
Artur Alliksaarel on ilmunud kuus teost
„Nimetu Saar“ (1966)
„Olematus võiks ju ka olemata olla“ (1968)
„Luule“ (1976)
„Päikesepillaja“ (1997)
„Väike luureraamat- Artur Alliksaar“ (1984)
„Alliksaar armastusest“ (2002)
3
Kahekesi
Millal viljasid valmib me ulmedepuus,
ma ei tea.
Ainult tean, et kui ükskord nad sulavad suus,
on nii lõpmata hea.
Kuni kestab me lokkavais luhtades luus,
ära peatu, mind vea.
Minu ees on su heledalt lainetav juus
ja su julguripea.
Kui kord tühjeneb meeli meil kosutand kruus,
hing kui enam end laulma ei sea,
annaabi.ee 
