Vabadussõja kindralid ja admiralid
ning Püha Vladimiri IV järgu ordenid ja Püha Georgi kuldmõõga.
2. detsembril 1917 kutsuti ta Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee poolt 1.eesti
jalaväediviisi ülemaks. Laidoner jõudis Tallinna 1.jaanuaril 1918 ja asus diviisiülema
ametikohale 5. jaanuarist. Oli sel ametipostil 19. veebruarini 1918, mil pidi Eestis
võimul olnud enamlaste nõudel tagasi astuma.
Kuna algas sakslase rünnak Mandri-Eestile ja oli teada, et sakslased arreteerivad
endisi Vene armee luureohvitsere, sõitis Laidoner 23. veebruaril(just üks päev enne
Eesti vabariigi väljakuulutamist Tallinnas) siit rongiga Petrogradi. Sama aasta
4.aprillil ülendas tollal illegaalselt tegutsenud Eesti Ajutine valitus Laidoneri
polkovnikuks. Järgnenud aegadel olevat Laidoner olnud Eesti valitsuse volinik eesti
sõjaväelaste organiseerumisel Venemaal; ta kohtus ja pidas läbirääkimisi ka
punaeestlaste Viktor Kingissepa ning Hans Pöögelmanniga balti aadli ja saksa
annaabi.ee 
