"luupainajana" - 1 õppematerjal

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

oli tekkinud. Ta ei liigutanud 309 ennast, peaaegu ei hinganudki, sest ta oti kao tanud võime isegi kannatusi tunda. Phoebus, päike, keskpäev, avar taevas, Pariisi tänavad, tantsud käteplagina saatel, armastuse magusad sosistused ohvitseri seltsis, seejärel preester, vanaeit, puss, veri, piinamine, võllas -- see kõik libises küll veel läbi ta meelte kord laulva ja kullast särava nägemusena, kord koletu luupainajana, aga see oli ainult hirmus ja ebamääran heitlus pimeduses või jälle kauge muusika, mis seal ülal maa peal helises ja mida enam kuulda polnud sü sügavikus, kuhu õnnetu oli maetud. Sestsaadik kui ta siin" viibis, polnud ta ärkvel ega unes. Ta ei suutnud ses õnnetus urkas enam vahet teha ärkveloleku ja une, tegelikkuse ja unenäo, päeva ja ö" vahel. Kõik see oli tal segi ja puruks rebitud, kõik se hõljus ja valgus ta mõtetes ebamääraselt laiali. Ta e!