Filosoofia kordamisküsimused
Läbirääkimiskõnelus – selline kõnelus, kus aktiivseteks poolteks on mõlemad isikud.
Kuulatakse teise mõtteid ning pakutakse, surutakse ka endi omi peale.
Psühhoanalüüsi alal rakendatakse ravikõnelust. Sest siin on võimetus kõneluseks otse
lähteolukorraks, sellest lähtudes uuesti kõnelema õppimine tähendakski tervenemise
protsessi. Haiguslik hälve, mis surub haige lõpuks täielikku abitusse, seisneb selles, et
loomulik kommunikatsioon kaasmaailmaga on katkestatud luulkujutlustega. Haige on
nii takerdunud neisse kujutlustesse, et ta ei oska enam tõeliselt kuulata teise keelt, nii
väga toitub ta oma enese haiglastest ettekujutustest. Psühhoanalüütilise ravikõneluse
omapäraks on see, et ta võtab ette ravimise kõnelemisvõimetusest, mis on siin haiguse
eripäraks, just nimelt kõneluse enda kaudu. Siiski pole sellest protsessist õpitav
lihtsalt ülekantav. Analüütik ei ole mitte lihtsalt kõneluspartner, vaid ka asjatundja,