Eesti geoloogiline ehitus
Peaaegu kogu devoni ajastu vältel olid kalad kõige kõrgemalt arenenud loomadeks, alles
ajastu lõpus ilmusid esimesed maismaa selgroogsed. Devoniajastu setetes on säilinud
fossiilsete kalade jäänuseid. Neid on leitud eriti rohkesti Aruküla lademe setetes Aruküla
koopad, Kalmistu paljand, Tartus Emajõe ääres, Tamme paljand Võrtsjärve ääres, Kallaste
paljand.
Meres elasid rüükalad kõhrkalad, kelle pead ja keha eesmist osa kattis luuplaatidest rüü.
Pea ja keha vahel oli luuliiges. Neid esines 9 seltsi. Suuremad nendest on olnud 5 m pikad,
pisemad 3-4 cm pikkused. Enamus neist olid lepiskalad. Aruküla koobastest leitud luuplaatide
järgi on üks siinne liik saanud nimeks Tartuosteus Giganteus.
Devoni ajastul settinud liivad ja aleuroliidid on valdavalt punasevärvilised, selle tingib
purdosakesi ümbritsev raudhüdroksiidne kile. (Küll aga iseloomustavad nad ariidset (kuiva)
kliimavööndit. Maailmakirjanduses tuntakse seda kivimikompleksi Old Red´ina).