Elo Viiding
"Tean, kui olen hooletu, inimeselik, iga ilm / võib võtta mu nägemise." "On sõnatus kasvama
läinud ja sõnad on leppinud," hüüavad raamatu viimsed read resignatsiooni.
Suur väike ja väike suur kavakindel eepos, milles tänaste illusioonide paljastamine,
internetimängud ja marketite unistused integreeritud inimese igavikule allajäämise lukku.
Tegelikult ootaks Elo Viidingu paletti ka natuke helgemaid toone, mis luulevoogu
mitmekesistaksid. Aga kus sa ühte raamatusse kõike kokku saad.1
Elo Viidingu juhtum: "Püha Maama"
Kuigi Viidingu motiivid on subjektiivsed ja objektiks peamiselt omaenda elu ja psühholoogilise
arengu, käitumismallide kujunemise vaatlus, on see raamat siiski esmalt taas kirjanduse tänaste
piiride kompamine. Nagu Aino Perviku ,,Arabella, mereröövlitütres" otsitakse müstilist vajuvat
vett, mis laevu ei kanna: lagedal veeväljal on seda piiri nii pagana raske leida. Viiding istubki
annaabi.ee 
