Anna Haava elust kokkuvõte
,,nõmmelilledest" on tema laulude eredaim näide, samuti ,,ei
saa mitte vaiki olla". Teise vihiku teema ongi maailmaõndsusest. Kolmandas vihikus on
ühiskonnakriitilised pilkesalmid. Oli ka traagilisi toone, mis vihjavad koduarmastusele ja
vanemateigatsusele.
Soome ajakiri ,,Valvoja" tegi tema luulest ülevaate ja pidas Annat Koidula kandle pärijaks.
,,Anna Haaval ei ole laia silmaringi ega vägevaid kirgi ega uusi maailmu avavat
meelekujutust, aga tõesline luuletaja on ta ometi. Tema luulevald on kitsas ja ta kandlel ei ole
just palju keelesid, aga ta kandlekeelte puudutamise viis on peenike ja hõrn ja iseäralik tema
omadus."
1899. aastal läks Palale venna juurde ja hoolitses majapidamise eest ja mõtles luulemaailmast
loobuda. Postimehes ilmus küll pidevalt tema luuletusi, kuid väga raske oli hakkama saada.
Jäi haigeks ja läks närvikliinikusse pooleks aastaks, sai sealt jõudu. Tervenemine tõi kaasa
vastupandamatu elu- ja luuletahte