Bernard Kangro
nad ei olnud küllalt rahvuslikud. [ - - - ] Ometi ei leia me sel ajal ühegi teise luuletaja juures
nii järjekindlalt läbi viidud rahvuslikku temaatikat kui just Kangro ,,Reheahjus". Meie
iseseisvuse viimaste aastate luules on Kangro sisuliselt kõige rahvuslikum, kuigi ta jälgib
rohkem Juhan Liivi kui Koidula traditsiooni." Eilse Kangro osa väliseesti kultuurielus
iseloomustab hästi Harald Parrest: ,,Nii see on sündinud aastast aastasse, luuletuskogust
kogusse, et Bernard Kangro täidab juba õige suurt kohta meie teadvuses ja vaimuelus, ja kui
see koht oleks täitmata, siis oleksime ainult osa sellest, mis me praegu võime olla." Tänane
Kangro on jõudnud lõpmatusse omaenese juurtel.
Bernard Kangro luuletused on kui rammusal pinnal jõudsalt edenenud haralised puud, mis
päikese ja aja teed järgides end aastaringidesse, tsüklitesse on keerutanud. Selles on kasvanud
terve võluriik ,,Hunt on siin!" (Kruuspere, 2008: 430)