Uusromantism
sõnavarale, tõid kasutusele vabavärsi ja metafoorid.
Luuleloomingut mõtestati sageli keelemaagilise ja müstilise toiminguna, kus kõlade ja
tähenduste ,,täpse nihestatuse" tulemusena vabaneb sõna sisenduslik, kuid ka
transtsendentne jõud. Sõnasugestiooni taotlusi teenis rütmi esiletõus nii luules kui ka
proosas; liiguti kirjanduse muusikalise ideaali poole, harrastati palju vahevorme
(proosaluuletus, vabavärss). Sümbolistid andsid tõuke ka 20. saj luuleteooriale.
1
Sümbolistide teostes peegeldub hingeline kriis, domineerivad nukrus, ükskõiksus
maailma vastu, painajalikud surmamõtted. Nende loomingule on iseloomulik
meloodilisus, assotsiatsioonide mäng, erinevate aistingute liitmine.
Sümbolism on mõjutanud ka draamat (eelkõige M. Maeterlinck, aga ka Hauptmann, Ibsen,
Strindberg) ja proosat.