5) Renessansi ilmalik muusika ja zanrid!! Vastus: Ilmaliku laulude noodiväljaannetes leidub lageli märge ,,laulmiseks või mängimiseks", mis viitab erinevatele võimalustele nende esitluses. 16.sajandi I poolel tegutsenud Pariisis üks kuulsamaid sansoonimeistreid oli Climent Janequin (u. 14851558). Jäljendati lindude hääli. Motettlevis nii ilmalikul kui ka vaimulikul viisil. Madrigalitaaliast pärit ilmaliku sisuga, sageli filosoofilise sisu ja ilusa luuletekstiga. Sansoonprantsuskeelne ilmalik laul. 6) Renessansi vaimulik muusika ja zanrid! Vastus: Palju loodi ka vaimulike laule. Näiteks väga levinud olid vaimulikud motettid (mitmehäälsed ja polüfoonilises stiilis). Need olid mitme osalised koori teosed, mis kasvasid välja Jumalateenistusest. Missatähendab jumalateenistust. On kindlatest osadest koosnev ja traditsioonilise ladina keelse tekstiga kooriteos. Reekviemleina missa, kirjtatakse kellegi surma mälestuseks.
aastal. Enamik üldtantsupidudest on toimunud nõukogude võimu perioodil. Ideoloogiline surve oli tantsupidude puhul võrreldes laulupidudega oluliselt nõrgem. Esiteks polnud deklaratiivseid Leninit ja parteid ülistavaid tantse, mida saanuks kavasse suruda, teiseks olid korraldajad piisavalt nutikad. Kuna üldtantsupidu on terviklik lavastus ning staadioni väikese mahutavuse tõttu antakse publikule 3-5 etendust oli võimalik loobuda avakõnest. Kõne asendati selleks puhuks loodud luuletekstiga. Eredaimaks näiteks on Vladimir Beekmani tekst: "Eesti, mu südame kodu, visade isade maa. Teist nii armast ei ole ja iialgi olla ei saa.". Kohustuslikus korras pidid kavas olema nn vennasrahvaste tantsud. Tantsiti läti, leedu, vene, valgevene, moldaavia, aga ka ungari, saksa jt rahvatantse, küll süitidena, küll eraldi. Nende esitamine oli pigem kasuks kui kahjuks. Tantsupeod on ammutanud oma sisu rahvakunstist ning läbi aegade toitnud rahvustunnet. Alates 1962
Ideoloogiline surve oli tantsupidude puhul 1 võrreldes laulupidudega oluliselt nõrgem. Esiteks polnud deklaratiivseid Leninit ja parteid ülistavaid tantse, mida saanuks kavasse suruda, teiseks olid korraldajad piisavalt nutikad. Kuna üldtantsupidu on terviklik lavastus ning staadioni väikese mahutavuse tõttu antakse publikule 3-5 etendust oli võimalik loobuda avakõnest. Kõne asendati selleks puhuks loodud luuletekstiga. Eredaimaks näiteks on Vladimir Beekmani tekst: “Eesti, mu südame kodu, visade isade maa. Teist nii armast ei ole ja iialgi olla ei saa.”. Kohustuslikus korras pidid kavas olema nn vennasrahvaste tantsud. Tantsiti läti, leedu, vene, valgevene, moldaavia, aga ka ungari, saksa jt rahvatantse, küll süitidena, küll eraldi. Nende esitamine oli pigem kasuks kui kahjuks. Tantsupeod on ammutanud oma sisu rahvakunstist ning läbi aegade toitnud rahvustunnet. Alates 1962
olla sellesse vältimatult sisse kirjutatud -- ükski luuletaja ei peagi olema lõpuni arusaadav, viimseni «söödav» või paugupealt mõistetav. Mitmesuguste assotsiatsioonide jälgimine nõuabki vaeva ja tähelepanu. Luulesõbras tekitab see hasarti ja soovi edasi lugeda. Kuid samas ei pruugi kõik kujundid, mis paeluvad kirjutajat ennast, olla huvitavad lugejale. Seepärast peab luuletaja maailmatunnetus olema tema esimese kümne-viieteistkümne luuletekstiga kokkupuutujale intrigeeriv ja huvitav, võib-olla koguni veidi ärritav, muidu ei saada temaga ehk üldse kontakti. Ma ei tahaks kirjutada ka igavalt ja ühetooniliselt, pidevalt ühes 2 Sirp nr 16, 11.04.2008 6 registris. Mulle tundub, et ühetoonilised kirjutajad justkui kardaksid sügavamaid registreid või omaenda võimet nendega toime tulla. Mille järgi valite etteloetavad luuletused?
annaabi.ee 
