Tõde ja Õigus II Terve tekst
Aga nagu kõigil, samuti tuli ka Vellemaal
kahetsus hilja, tuli alles siis, kui pidu juba möödas.
Vellemaa tervitusele vastas kõigepealt härra Maurus ise. Tema sõnades polnud muud, kui aga
ainult vabandus, et tema ei või tervitusele vastata väärilisel kujul: tema ei oska luuletada ja
vaevalt suudab ta seda vanul päevil veel õppidagi. Aga lõpuks avaldas ta südamlikku rõõmu
oma tublide õpetajate suhtes, kes on suutnud kasvandikke õpetada riigikeeles luuletamagi. See
tähendavat, et riigikeel muutub meie emakeeleks, nii et meie, eestlased, ei kuulu enam
muulaste sekka, vaid oleme täieõiguselised kodanikud.
Seda kõike härra Maurus ütles ükskõikselt ja loiult, nagu ei avaldaks ka tema oma subjektiivseid
tõdesid, vaid ainult objektiivseid, mida tunnevad kõik. Ometi arvas kõrgemate klasside vene
keele õpetaja Uspenski tarviliseks härra Mauruse kõne suhtes iseenda kui ka oma kaaslaste
annaabi.ee 
