Mats Traat
väljendavad ilmekalt autori sotsiaalset maailmatunnetust. Kõrvuti väga
ökonoomse detailivalikuga arendab Traat teisal luuletuste ideid
paatoslikumalt ja ohtrasõnalisemalt.
Tulemuseks on jutustav-illustratiivne tõsielupilt.
Sõnapaljus, põhikujundist eemalduvate kõrvalmotiivide sissetoomine
ning sellega kaasnev sisuline rabedus süveneb autori järgmistes
värsikogudes. Alustanud külaelu argiprobleemide sotsiaalselt tundliku
luulendajana, avardab Traat oma hilisemates värsikogudes
“Küngasmaa” ja “Kaalukoda” (1966) ning poeemis “Kassiopeia” (1968)
üha oma ainevalda, tuues sellesse ka globaalseid motiive, nõueldes
elult ilu ja täiuslikkust, püüdes mõtestada olevat läbi enese. Sarnaseid
ideid ja motiive kasutab ta ka kogudes “Laternad udus” (1968),
“Ilmakaared” (1970) ja “Etüüdid läiteks” (1971).
Näiteks 1964.a. “Küngasmaas” saavutavad ülekaalu autori urbanistlikud