Jürgen Rooste
Ehkki teistpidi
oleks säärane kirjanduslik epateerimine kasuks tulnud. Julgen ennustada, et rujaline
roostevaba maailm, mis meie inertset luulelugu uutele radadele keerab, ilmub ehk veidi
vähemrahmeldavamas (noormees õpib, teeb tööd, organiseerib ning kirjutab) ning
keskendunumas ehk täiskasvanulikumas inimeses umbes kolme-nelja aasta pärast. Kuigi
Jürgen ise väidab, et luuletaja üle kahekümne on surnud. Sel juhul olen mina küll nekrofiilne
luulenautleja, sest vähesed ülimad asjad on ilmunud alla kahe kümnendi täitumist. Esimese
hooga meenuvad peale kõnealuse veel kolm K-M. Sinijärv, Elo Viiding ja Aare Pilv. Muu
hea ja parem on ikka veidi hilisemas eas valgust näinud. Tuleb tunnistada, et andekamatel on
nad ka stabiilsemad avaldamata aastate võrra. Ülitugev debüüt nõnda noorelt võib lati
psüühiliselt liiga kõrgele ajada. Suisa kahju, et luules pole (ei ole kunagi olnudki vist) õpipoisi
annaabi.ee 
