Marie Underi tähtsus Marie Under oli 20. saj olulisemaid Eesti luuletajaid. Ta tegeles kirjatööga enam kui pool sajandit. Tema luule muutis Eesti luulemaastikku ja eestlasi. Noorena oli Underi põhiteema loodus- ja armastusluule. Ta kirjutas õnnelikust armastusest ja rõõmudest, mis mõjusid selle aja inimestele ehmatavana, kuna nii avameelselt polnud keegi varem kirjutanud. Luuletaja ei kirjeldanud lihtsalt looduspilti vaid pani sinna sisse ma tunded ja meeleolu, mida varem polnud Eestis tehtud. Hilisemas perioodis lisandus repertuaari ka õnneotsingud ning moraalsed probleemid, kuid loodusluule jääb siiski tähtsale kohale terve
maailma nähtumusliku külje vastu, efektset pauseerimistehnikat. Poeetilises üldpilgus iseloomustab D. Kareva luulet rahulik ja selgepiiriline kujund, mis on mahutatud nappi sõnastusse. Kujund on laktooniline, minimalistlik, aforistlik, graafiline. Esimesest kogust alates toimub pidev liikumine kirjeldatavalt-fikseerivalt tasandilt sünteesiva ja üldistava suunas. Riimikasutus on võrdlemisi vaba, irdiimid ja kaugemad kokkukõlad sobivad hästi üldisesse luulemaastikku. 1980. aastatel ilmunud tekstid toovad järk-järgult esile uusi tahke, mis kaugendavad tekste mistahes laadis põlvkondlikkusest ning kujundavad välja iseseisva ettekujutuse ,,karevalikkusest". See loomingu tuumosa on ilmunud kogudes ,,Ööpildid" (1980), puudutus" (1981), ,,Salateadvus,/ (1983) ning ,,Vari ja viiv" (1986). Kareva lugejamenu rajaneb naiselikust vaatepunktist kirjutatud armastusluulel, mis kogumahult ongi esiplaanil, kuid seostub ka teiste motiividega
annaabi.ee 
