Ja see on julgustav. · Omapärane nüanss: Kunstil ja kunstist saadud elamustel on raamatus küllalt oluline roll. · Puudused: Liialdused ja lihtsustused. Siia raamatusse nad tegelikult sobivad, niiet puudusi nagu polekski. · Stiil: Kõike muud, aga doriskarevalikku ilukõnelisust poleks ma küll osanud oodata. Sõnade valik on kaalutletud ja pisut barokne keelekasutus tekitab kohati luulelugemise tunde. Eraldi kiidusõnad lähevad autorile selle eest, et ta ei pea vajalikuks kõike läbi nämmutada ja lahti seletada, vaid vihjete ja poolütlemiste kaudu on jäetud ruumi ka endale mõtlemiseks. (Siit tuleneb muidugi oht, et lugeja mõtleb hoopis midagi muud kui autor, aga eks sellega tuleb autoril leppida.) · Tegevustik: Tarantinolikult segipaisatud. Kuigi suur osa olulistest sündmustest toimub nö lava taga, säilib pinge lõpuni. · Üldiselt: Soovitan.
kirjutasid teatrile · Ühisedid väärtushinnanguid ja sarnaseid või haakuvaid ideid kandva mõttekaaslaste grupi koondumine · Soov otsida uut, teha teatrit senisest erinevalt. Eesti teatriuuenduse algus: · ,,Ühte laulu tahaks laulda" nn Suitsu-õhtu jaanuari 1969 Tallinna Kirjanike Majas: J. Tooming, E. Hermaküla, R. Trass, T. Tepandi, K. Kilvet, L. Ulfsak. · Mis oli uudne ja harjumatu? Erinevus senistest luulelugemise tavadest - Julmuse teater (Artaud) - Max füüsiline tegevus - Totaalne teater (Artaud) - Kontrastide järsk vaheldumine, grotesk ,,Tuhkatriinumäng" · P.-E Rummo näidend, E. Hermaküla lavastus Vanemuises 1969 · Lavastus oli valmis enne Suitsu-õhtut, kuid Glavlit ei andnud selle mängimiseks luba. Esietendus toimus veebruaris 1969. Keelamisega seotud eeskätt kultuuriminister Albert Laus. P
annaabi.ee 
