Kirjandusteaduse alused
Lüüle ei ole üldiselt
jutustav, v.a mõni zanr. Valdavalt lüüriline, võib olla ka eepiline või dramaatiline. Lüroeepika
on värsivormis jutustus, lüüriline laad eepilise pajatusega tasakaalus (valm, ballaad, poeem,
romanss). Luule ja lüürika mõisted on väga lähedased, kuid ei kattu. Luules ehk värsskõnes
on oluline lüüriline alge, kuid see ei mängi lõplikku rolli. Lüüriline ilme võib olla ka proosal
(näiteks tundeline isikujutustus), mis mõjub ,,luulelisena", aga ei ole luule. Vabavärsis
luuletus, eriti aga rütmiline proosa märgivad luule ja proosa vahelist üleminekuala, kus
väljenduse vorm on vaid osaliselt seotud.
9.Värss. Lad.k ,,vagu", ,,(kirja)rida". Värsirida lõpetab mõtte, seega kattub värsi piir
süntagma või lause lõpuga. Näiteks tänapäeval pole värsimõõt luules enam oluline.
5
9.1. Siire. Süntaktilise (lauseline) ühiku või lause lahutamine kahe värsirea piires.
annaabi.ee 
