Sümbolism
Sümbolism
oli kirjanduses alguses, 19. sajandil eelkõige prantsuse
nähtus, mille esimesteks juhtkujudeks olid poeedid
Charles Baudelaire (1821 – 1867),
Stéphane Mallarmé (1842 – 1898),
Arthur Rimbaud (1854 – 1891),
Paul Verlaine (1844 – 1896),
Jules Laforgue (1860 – 1887)
ja romaanikirjanik Joris-Karl Huysmans (1848 – 1907),
kes oma proosas siirdus naturalismist üle sümbolismile.
Sümbolismi varaseks tähtsündmuseks võib pidada
Baudelaire’i luulekogu „Kurja lilled“ (Les Fleurs du
mal) ilmumist 1857. aastal.
Baudelaire’i luulet iseloomustavad avatud sümbolid,
sõnaliselt edastatud heli- ja lõhnatajud. Kõik
sümbolistid kirjutasid vihjelises, mõistatuslikus,
muusikalises ja ebamäärases stiilis. Mallarmé’d on
nimetatud „sümbolismi ülempreestriks“. Rimbaud’
„lihaseliselt lüürilist, kompromissitult otsekohest“
lüürikat peetakse sürrealismi eelkäijaks.
Sümbolism kasutas otseste väidete asemel sümboleid ja
vihjeid. Sümbolistlikud luuletajad püüds...
annaabi.ee 
