Bernard Kangro
on tõesti autori väga subjektiivse kihi peegeldusega, lüürikaga par excellence, millele ei ole
kunagi laiemat objektiivset kandepinda. Lugejale kui niisugusele on see luule tõepoolest
suhteliselt väheütlev, küll aga suurepärane aines Kangro kui kirjaniku uurijale või sellele, kes
Kangro kaudu pagulaselu meeleolude dünaamikasse süveneda soovib. ,,Suveharjast" edasi
peale pikemat pausi ilmunud kogus ,,September" aga on jällegi märgata selget muutust
luulelaadis suurema süzeelisuse, s.t. eepilisuse poole. Sellegipoolest ei kao luulest lüüriline
Kangro, kõrgemal astmel sünteesitakse lüüriline kiht lüroeepika lähedaseks, taas kõiki
põhiliike endasse imavaks struktuuriks. Klassikaline näide on selles mõttes sonetipärg
,,Eikuskimaa, meta-maailm" kogust ,,Allikad silla juures". See on Kangro loomingu üks
ilusamaid pärleid, aga ka eesti sonetikultuuri suursaavutus, milles zanri viljelemise kogu
senise kogemus on jõudnud tippu
annaabi.ee 
