Bernard Kangro
" Kangro
pärusmaa on võrendiku veealune osa, mitte seal toimuv protsesside tulemusena pinnale
heidetud saadus tekst ise. Tekste ei soostu ta viimistlema isegi taasväljaandmise tarbeks,
sedavõrd kauged on need kunagi nähtud unenägudest või praegu nähtavatest, mis omakorda
nõuavad sõnastamist. Kangro on reaalsuse elulähedane, dokumentaalne, lausa
seismograafiline registreerija värsis. Ometi allub ta kirjeldatu kirjeldaja seesmisele pildile.
Tundub, et Kangro luulekujundile annab reaalselt olemasoleva ja harjumusliku suhtes
maagilise tähenduse ja kummalise nihestuse tema psüühika ja vaimu loomupärane ning pika
elu jooksul sügavuti läbi tunnetatud minevikutaju. See on samastumine sellega, mis määrab
hinge olemuse ja mida tavatsetakse nimetada rahvalikkuseks sügavama põhja andmiseks
viitega animismile -, mis aga Kangro puhul kõige ilmsemalt manifesteerib end kui jätkuv