Ellen Niit
täpsustamist, kui ta kirjutab:
Ma arvasin nõnda, et meri
on alati sinine
ja et varjatud kullateri
täis on viimnegi inimene
.
Paraku on tulnud kogeda muud:
Sain teada, et meri harva,
õige harva on sinine
ning et tühi ja halli karva
on sageli inimene.
Siiski on Ellen Niidu luulekreedos inimväärsuse, kõlbelisuse ja
headuse usk läbiv ja järjekindel:
Kuid ma arvan, et siiski tasub
olla, eksida, ihata,
teada tahta, kus tera asub,
armastada ja vihata,
ning näha, et hallimast hallim
meri vahel on sinine,
ja tunda: on kallist kallim
kullateraga inimene.