Keskaja ja vararenessansi kirjandus
Ettekandeis hakkab suuremat rolli mängima jutustamine, mistõttu pinda võidab proosa.
Linnakirjanduses kujunevad silmapaistvateks zanriteks romaan ja värssnovell. Omapäraselt areneb
linnakirjanduses välja ladinakeelne luule, mille näiteid tuntakse juba 12. sajandist. Selle loojateks
on peamiselt vagandid. Luule on teravalt satiiriline ja häälestuselt antiklerikaalne. Ülistatakse viina,
armastust, ulaelu. Kirik asus rändavate kleerikute luuleharrastusi ohjeldama, seetõttu hääbub
vagandide luule 14. sajandil.
Populaarseks linnakirjanduse zanriks kujunes draama. Mõningaid pärandeid sai keskaegne draama
antiigist. Alles 14. sajandil, kui ilmalik kultuur kiriku eestkostmise alt enam vabaneb, tekib
komöödiateater, eriti Prantsusmaal ja Saksamaal. Prantsusmaal saab populaarseks farss (100- 300
värsi pikkune naljamäng, mis oma temaatikalt meenutab fablioosid. Teise liigina eisnesid sotiid-
annaabi.ee 
